Mis põhjustab tööstressi – sümptomid ja uus vaatenurk

Artikliseeria esimeses osas kirjutan, kuidas Sinu optimaalselt töötav aju mängib olulist rolli tööstressi leevendamisel.

Teise osa leiad siit ja kolmanda siit.

Tööstress järgneb kontrolli kadumisele

Tööstressi vältimiseks vajad sa tunnet, et sul on kontroll selle üle, mida, miks, millal, kuidas ja kellega sa teed.

Seda nimetatakse ka autonoomia kogemuseks. Tuleb välja, et just autonoomia vähesust peetakse üheks tööstressi peamiseks allikaks.

Turuolukorras, kus vaid vähesed saavad lubada talentide lahkumist, on juhtidel oluline mõista, et kui 44% naistest ja 36% meestest märgib peamiseks töölt lahkumise põhjuseks tööstressi, ei ole stress miski, millesse kergelt suhtuda.  

Tööstressi juhtimine on aja juhtimisest tähtsam

Uuringufirma Gallup 15-aastasele maailma elanikkonna emotsioone analüüsivale andmebaasile tuginedes kogesid inimesed aastal 2020 rohkem stressi kui ühelgi varasemal aastal.

Tööstressi kogev töötaja võtab aastas keskmiselt 15 haiguspäeva rohkem kui tema kolleegid.

Matemaatika on karm:

Kui organisatsioonis töötab 50 inimest ja neist 80% kogeb erinevatel põhjustel stressi, teeb see kokku 650 kaotatud tööpäeva või 5200 kaotatud töötundi.

Kui inimeste arv on aga 200, siis on kaotatud tundide hulk aastas juba üle kahekümne tuhande.

Neid numbreid nähes on selge, et ei piisa vaid infost, kuidas juhtida aega, vaid tuleb rääkida sellest, kuidas juhtida stressi.

Tööstressi põhjused

Autonoomia vähenemist juhtide, väikeäri omanike ja nende meeskondade töös mõjutavad peamiselt tegurid nagu:

• ebapiisav pauside hulk;
• ebarealistlikud tähtajad;
• pidev ja lõputuna tunduv töökoorem;
• ületöö;
• vastutus ilma sõnaõiguseta;
• võimaluste puudumine kasutada oma oskusi ja andeid;
• tunnustuse puudus;
• infosulg;
• paindumatud, kuid mitte põhjendatud eeskirjad/regulatsioonid;
• otsustesse mittekaasamine;
• vastuolulised tööülesanded;
• halvad suhted kolleegidega;
• soosikute olemasolu meeskonnas;
• võimaluse puudumine suhelda kolleegidega töövälistel teemadel;
• muu diskrimineeriv käitumine jne.

Paljud siin nimekirjas välja toodud punktid puudutasid Covid-19 ajal otseselt sadu tuhandeid inimesi Eestis.

Gallup avaldas hiljuti ka uuringu, millest selgus, et kui enne Covid-19 kogesid meessoost ja naissoost väikeäride omanikud tööstressi võrdselt (35% ja 33%), siis Covid-19 järgselt on see vahe märkimisväärselt suurenenud naiste kahjuks (47% ja 60%).

Tööstressi põhjused on erinevad ja kaadrivoolavusega seotud kulud suured, kuid kuna tööstressi peamiseks allikaks on vähenenud kontrollitunne, siis samas ka ühed ennetavamad.

Kuid juhtidel, kes on ise emotsionaalses madalseisus, on seda keeruline teha.

On üsna tüüpiline, et juhil lasub vastutus hoolitseda nii protsesside toimimise kui ka ebarealistlikult suure (tihti kuni neljakümneliikmelise) meeskonna ees.

Uuringufirma Gallup andmetel kogevad 130 miljonit keskastmejuhti maailmas võrreldes oma 1,3 miljardi alluvaga suuremat tööstressi ja seetõttu ka halvenenud töö- ja eraelu tasakaalu.

Tippjuhtidel on veidi kergem

Ennekõike ei ole stressi allikas juhtiva positsiooniga kaasas käiv vastutus, vaid see, et pead vastutama tagajärgede eest, mille üle sul puudub kontroll.

Kuigi on juhtivad ametikohad, mida iseloomustab kõrge vastutus ja madal kontroll – näiteks riigi president –, siis enamjaolt puudutab see dilemma ennekõike hierarhias madalamal positsioonil töötavaid inimesi.

Mõtle kas või Wall Streeti tippjuhtidele, kes teenisid boonustena miljardeid, kuigi nende otsused tõid kaasa ülemaailmse krahhi. Tööta jäid nende töötajad, kelle tegudel oli vaid kaudne seos sellega, mis pankrotistas mitte ainult nende firma, vaid kümned tuhanded ettevõtted – nende ülemuste otsuste tulemiga.

Oma alluvatega võrreldes on tippjuhtidel tihti palju kontrolli ja samas vähene vastutus ebaõnnestumise üle, samas kui alluvatel on vähe kontrolli ja suur tõenäosus kannatada, kui tulemused on kehvad.

Mida madalam positsioon, seda vähem on enamasti valikut selle üle, millist tööd sa teed või millal sa seda teed.

Väiksem on ka autonoomia selle üle, et saaksid valida tegevusi, mis on sinu jaoks tähendusrikkad, ning peaaegu iga aspekt elus käib läbi kompromisside.

Samas aga just tähenduse, valiku ja vähemalt mingil määral kontrolli omamine on see, mis aitab leevendada tippjuhtide tööstressi.

Väljakutse ei ole ilmtingimata tööstressi põhjustaja

Tööstressist rääkides võib juhtuda, et räägitakse hoopis väljakutsuvast tööst, kuid need kaks ei ole üks ja sama.

Positiivsed väljakutsed mõjuvad toniseerivalt ning tekitavad motivatsiooni muutuda paremaks ja õppida uut. Sel põhjusel on väljakutsete kogemine oluline osa tervest ja produktiivsest tööelust.

Palju nõudev töö ise ei ole ebatervislik, probleem on just kontrolli puudumises, kuidas, mida, miks, millal ja kellega inimene tööd teeb.

Tööstressi sümptomid

Tööstressi sümptomid ja nende negatiivne mõju tervisele on suurem kui see, mida loovad finantsilised tagasilöögid või väljakutsed perekonnas.

Muidu optimistlik inimene muutub negatiivseks.

Seda kõike saadab otseselt stressihormoonide nagu kortisool ja adrenaliin pikaaegne kasv kehakeemias, mis aja jooksul kurnab läbi positiivsete emotsioonide ja mõtetega seotud neurohormoonide dopamiini ja serotoniini talituse.

Füsioloogilisel tasandil võivad inimesed kogeda sagenenud peavalu, häiritud und, ootamatuid seedeprobleeme või lihaspingeid.

Vaimsel tasandil väljenduvad tööstressi tunnused keskendumisraskustes, väsimuses, ärevuses ja kerges ärrituvuses. (Kusjuures taas kord ütlevad naised suurema tõenäosusega, et Covid-19 järgselt on nende vaimne tervis halvenenud: 20% mehi vs. 31% naisi.)

Elustiili tasandil on näha tööstressi tunnustena sõltuvuskäitumiste suurenemist, perekondlike probleemide kasvu, õnnetustesse sattumise sagenemist, kolleegidest eraldumist, rahulolematuse tõusu töö, abielu või kodu osas.

Tööstress kui ühe aju võitlus teisega

Tööstressis inimene viibib justkui pidevas võitle-põgene režiimis, mis väljendub hapniku- ja verevarustuse vähenemisena aju otsmikusagaras.

Kujutle seda nii: ennekõike on inimene loom. See osa ajust, mis teeb meist inimese – otsmikusagar –, on oma evolutsiooniliselt arengult umbes 2 miljonit aastat vana. See, mis teeb meist looma – reptiiliaju ja limbiline süsteem –, vähemalt 200 miljonit aastat.

Võrdleme seda iPhone’i arenguga.

iPhone tuli turule aastal 2009. Artikli kirjutamise hetkel aastal 2021 on väljas iPhone 12. Vaid natuke rohkem kui kümne aastaga on toimunud märgatav kvalitatiivne hüpe selles, mida see väike asi taskus teha suudab.

Nüüd mõtle, mida suudab tootearenduse mõttes teha seade nimega roomaja aju, mille evolutsioon on olnud mitte 10, vaid 200 miljonit aastat. Tema kõrval on otsmikusagar oma 2 miljoni evolutsiooniaastaga nagu koopamaaling, mida võrrelda tehnoloogia keerukuselt nutitelefoniga.

Elus on olukorrad, kus on kasulik enne mõtlemist tegutseda

Otsmikusagara võimekusega võrreldes on roomaja sinu sees sadu kordi kiirem, täpsem ja töökindlam. Võib öelda, et ta töötab laitmatult. See on aga miski, mida ei saa kahjuks inimkonna tegusid ja käitumist vaadates öelda meie “mõtleva” osa kohta.

Illustreeriva näitena sellest, kuivõrd palju kiirem on sinu instinktidel tuginev roomaja aju sinu “inimese” ajust, palun sul kujutleda olukorda, kus oled sõbraga juttu rääkides astumas autoteele.

Sekund hiljem möirgab su kõrvus autosignaal ja su keha hüppab välgukiirusel sammu tagasi, haarates ka oma sõbrast.

Auto vuhiseb mööda.

Süda puperdab, pilk on terav, hingamine on oluliselt kiirem kui varem ja alles mõne sekundi pärast jõuab kohale, kui “napikas” see olukord päriselt oli.

Järgneb pingelangus. Võib-olla isegi pisarad, võimalik, et üks teist ohkab tugevasti ja mõlemad hakkate naerma.

Kusjuures see kõik juhtub automaatselt, sujuvalt, iseenesest ja ei allu mitte kuidagi teadlikule kontrollile.

Teisisõnu, sa ei pidanud midagi mõtlema, et ennast ja oma sõpra päästa, muuta oma hingamist või pumbata verd otsustavaks tagasihüppeks oma seedeelundkonnast pindmistesse lihastesse. Kõik toimus automaatselt, ilma et sa oleksid jõudnud üldse midagi mõtlema hakata.

Mõtlemine võib tappa

Nüüd kujutle, kui aju toimiks vastupidi. Et mõtlemine eelneks tegutsemisele:

“Huvitav, kas see heli on suure või väikese auto signaal?

Huvitav, kui kaugel auto küll minust on?

Ei tea, kas peaks korra vaatama?

Kas jookseks edasi või hüppaks tagasi?

Äkki auto jääb lihtsalt seisma.

Aga äkki ei jää?

Kas ma peaksin ostma uue auto?”

Ilmselt ei oleks sa kohapeal oma mõtetega nii kaugele jõudnudki. Pauk oleks varem käinud.

Mõtted, mida toodab otsmikusagar, on lihtsalt üle 200 korra aeglasemad kui instinktid, mis pärinevad sinu roomaja ajust.

2 miljonit aastat tootearendust ei saa kuidagi 200 miljoni aasta vastu, sest elus on olukordi, kus on kasulik enne tegutseda ja alles seejärel mõelda.

Jätka artikli lugemist allpool…

Ja vastupidi: elus on ka olukordi, kus on kasulik enne tegutsemist mõelda

Kuid sellel kõigel on selge pahupool: tööstressi kogedes tegutseme pahatihti siis, kui tegelikult oleks vaja hoopis mõelda.

Enamik meist on öelnud vihahoos midagi mõtlematut ja pidanud hiljem vabandama.

Loe seda uuesti: öelnud midagi mõtlematut.

Kuidas on võimalik öelda asju, mida me ei mõtle?

Absoluutselt kõik on seda teinud. Kusjuures ka kõige ratsionaalsemad ja targemad. Igaüks on pidanud vabandama ja ütlema: “Anna andeks, ma ei mõelnud seda tegelikult nii.”

Vale puha. Tõde on, et mõtlesid küll nii, lihtsalt vahepeal on mõtted muutunud.

Mis toimub?

Kuna sisalik sinu ajus on sadu kordi kiirem kui otsmikusagar, siis stressis aju seisukohast väljendub see hapniku- ja verevarustuse liikumisena otsmikusagarast roomaja ajju, jättes otsmikusagara “kuivale”.

Otsmikusagara töö on genereerida muu hulgas viit inimesele omast võimekust:

• suure pildi nägemist ja perspektiivide võtmist
• erinevate alternatiivide vahel kaalumist
• impulsside kontrolli
• plaanide tegemist ja nende tagajärgede kujustamist
• empaatiat ning maailma tajumist teise “kingade kaudu”

Kui roomaja aju kaaperdab otsmikusagarast vere ja hapniku, lülitub otsmikusagar n-ö hädarežiimile ning ülaltoodud võimekused kahanevad proportsioonis vere- ja hapnikuvarustusega.

Empaatiliselt mõtlevast inimesest saab rumal mühakas. Alles jäävad kitsalt pessimistlikud ja ründavad mõtted.

Näide elust enesest

Aastaid tagasi ostis minu hea tuttav külmiku, mis vajas mõne aja pärast garantiiremonti. Järgnenud vestlus annab vahetult edasi, mil viisil toimib stressi tõttu empaatia ja suure pildi nägemise võime kaotanud aju (originaaltekstides olen konfidentsiaalsuse huvides muutnud vaid nimesid):

Tere, 
  
10.11.2008 ostsime teilt Samsung külmiku RSH1NTIS1. Oskate palun 
öelda, kes teostab Eestis selliste külmikute garantiiremonti ja kui 
pikk on garantiiaeg? 
  
parimat, 

Tarvo
  
***************************************************************
2010/8/2 Näide OÜ>: 
  
Palun vaadake kodulehelt. 
  
Kalev 

***************************************************************

—-Original Message—–
From: 
Sent: Monday, August 02, 2010 12:27 PM
To: Näide OÜ
Subject: Re: Külmik RSH1NTIS1

Vaatasin, aga ei leidnud kahjuks.


***************************************************************

———- Forwarded message ———-
From: Näide OÜ >
Date: 2010/8/2
Subject: RE: Külmik RSH1NTIS1
To: 



Kuidas Te siis nii kehvasti näete ? :\


K

************************************************

Tänan igakülgse abi eest!

Minu küsimusele vastamine oleks Teilt nõudnud umbes sama suurt vaeva
nagu selle iroonilise vastuse kirjutamine. Mul pole ei aega ega
tahtmist teie kodulehel sobrada.

parimat,

Tarvo

**************************************************

———- Forwarded message ———-

From: Näide OÜ>
Date: 2010/8/2
Subject: RE: Külmik RSH1NTIS1
To: 



Lp Tarvo

Vabandust,

Vastus suurt vaeva ei nõudnud, kuid nagu ma esimese korraga ütlesin “palun
vaadake kodulehelt”, seal kõik andmed, lingid jne
Viisakas ja korrektne vastus, pealegi ainuke variant, mida Te lõpuks
niikuinii tegite.

Oleks ma teadnud, et Te nii õnnetu saamatu olete, oleks andmed vahukoore ja
kirssidega serveerinud; kuid igapäevaelus eeldan üldiselt, et suhtlen
olenditega, kelle intelligentsi tase on kõrgem kui kassipojal, keda peab
vägisi ninapidi kuhugi sisse toppima.

Oma “ajast, tahtmisest” jm probleemidest võite oma emale, abikaasale või
koerale kurta.
Mõtteset, kurb muidugi kui inimene ennast motiveerida ei suuda, kuid siin ei
ole eluliiin ega jõuluvana. Ja “kel janu sel jalad” 🙂 ning kui Te eeldate,
et peaksime sireenide saatel tuletõrjeautoga Teie külmikut päästma kihutama
– olete eksinud.. Need protsessid eeldavad siiski alati teatud “aega ja
tahtmist”.

Ja see plärtsumine siin ei aita meid kumbagi edasi..

Loodan, et saate kõik ilusti korda. Kui tekib probleeme, kirjutage.

Kõike kena!

Kalev

Stressi ajendil ütled sa just seda, mida sel hetkel päriselt mõtled.

Ja vabandust palud sa enamasti siis, kui verevarustus otsmikusagaras on taastunud ning oled taas võimeline nägema suurt pilti, et kaaluda erinevaid perspektiive ning mõista, et võib-olla ei olnud pingehetkel öeldu pikaaegse strateegia seisukohast kõige optimaalsem, ning jätkad edaspidi samal teemal vestlust pisut taktitundelisemalt.

Just sel põhjusel pööran oma “Positiivsuse dividendid” meeskonnakoolitustel rõhku sellele, et kutsuda inimesi vastutama oma negatiivsete emotsioonide eest, mis ei mõju halvavalt ainult inimese enda võimekusele koostööd teha, vaid pärsivad külg külje kõrval toimivas meeskonnas kõikide potentsiaali.

Aju eripäradega mittearvestamine võrdub aja jooksul organisatsioonide jaoks kaotusena rahas, spordimeeskondadel tulemustes ja indiviididel ajas.

Jätka artikli lugemist allpool…

Tööstress mõjutab otseselt mina kõnet

Tööstressi tõttu hapnikuvaeguses toimiv otsmikusagar ei pane kitsalt ja negatiivselt mõtlema ainult teistest, vaid ka iseendast.

Pikaaegse stressi juures ei ole sul autonoomiat mitte ainult selle üle, mida ja kuidas sa teed, vaid lõpuks ei ole sul enam autonoomiat ka selle üle, mida sa mõtled.

Kui sul ei ole roomaja aju poolt kaaperdatud otsmikusagara tõttu võimalik valida, mida sa mõtled, võib öelda, et oled täielikult autonoomiata.

Viktor Frankl, maailmakuulus juudi päritolu neuroloog ja psühhiaater, kellel õnnestus oma perekonnas ainsana elada üle Auchwitzi õudused, kirjutab oma märgilises teoses “Man’s Search for Meaning”:

“Inimeselt saab ära võtta kõik, välja arvatud tema viimase vabaduse – võimaluse valida igal hetkel oma suhtumine, sõltumata sellest, milline on olukord.”

See on võimas ja oluline tsitaat ning võttes aluseks konteksti, kellelt see tsitaat pärineb, tundub see justkui vaieldamatu tõde.

Aga paraku on stressis aju puhul läinud meilt ka see viimane vabadus – valida oma suhtumine.

Selleks et püsiks vabadus, millest Frankl kirjutab, peab sul alles olema vabadus selle üle, mida sa mõtled.

Sellest, kuidas see vabadus tagasi võita ja mõelda ja teha, mida sa tahad, mitte mida geenid ette määravad, kirjutangi artikliseeria osas 2 ja osas 3.

Kas leidsid artiklist väärtuslikku? Jaga seda!