Motivatsioon = kaugus + kindlus + kergus

Enese motiveerimine võib olla lihtne. Muutes seda, kui lähedal me arvame end eesmärgile olevat, määrame ära, kui kiiresti me tegelikult sinna jõuame.

On 2007. aasta oktoobrikuu. Grupp Eesti juhte on koolitaja Aira Tammemäe eestvedamisel otsustanud jalgsi läbida Põhja-Hispaanias asuva 800 kilomeetrit pika Camino De Santiago palverännaku viimased 280 kilomeetrit.

Mina, sel hetkel eduka start-up organisatsiooni sisustus.ee tegevjuht, olen üks neist.

Teekonnaks on arvestatud 8 päeva ehk iga päev tuleb kõndida keskeltläbi 35 kilomeetrit.

Kõik kulgeb suuremate kahjudeta (välja arvatud villid ja pidev põlve-, selja- või mõne liigese valu) kuni kuuenda päevani, mil pärast 175 kilomeetrit kõndimist teeb grupijuht Aira ettepaneku läbida sel päeval kaks korda pikem tee – 64 kilomeetrit.

Teekond jagatakse kaheks: pool sellest on plaanis läbida päeval ja ülejäänu jääb ööseks. See kõik on puhtalt vabatahtlik ning kõrgelt motiveeritud 24-aastase harrastussportlasena ei tea ma veel, millele olen päriselt alla kirjutamas.

Enese motiveerimine ja teadmatus

Ma ei tea seda, et mind ootab ees kogu senise elu üks raskemaid füüsilisi katsumusi.

Alustame retke õhtul kell seitse ja esimesed kümme kilomeetrit mööduvad suhteliselt ladusalt, kuid mida kilomeeter edasi, seda pessimistlikumaks muutub olemine, seda raskemaks läheb kott ja seda lõputumana tundub teekond.

Õigem oleks öelda, et tekib tunne, nagu kõnniksime kohapeal, sest vaimu ja keha kurnatus kasvab minutitega. Iga järgmine samm nõuab üliinimlikku tahet, kuni tekib totaalne ahastus ja hinge poeb lootusetus, mis omakorda muutub vihaks enda vastu, et selle idiootse mõttega üldse kaasa läksin.

Tahaks kedagi süüdistada. Nutta. Karjuda. Kuid kellegi peale ei ole võimalik viha välja elada. Kujutlen, kuidas kukun lihtsalt keset teed maha ja suren.

Vaikselt hakkab öö hämarus asenduma koidu valgusega. Keegi ütleb, et veel 15 kilomeetrit. Minu mõte ütleb vähemalt tuhandes kord, et ma ei suuda rohkem – ei ühtegi sammu enam.

Motivatsiooni ei ole ja ometi ma kõnnin edasi. Kõik kõnnivad. Veel 10 kilomeetrit. Taevas on juba päris valge ja nüüd kimbutab ka palavus. 5 kilomeetrit. Enam ei suuda isegi mõelda.

Motivatsiooni leidmine selgust loova sõnumi järel…

Hetkel, mil Aira teatab, et jäänud on veel mõnisada meetrit, juhtub midagi erakordset ja kogemuslikult müstilist: keha täitub elujõuga, mille sarnast ma pole tundnud viimased 7 tundi. Samm kiireneb, nägemine teravneb, mõistus selgineb, lihastesse tekib jõud – ma leidsin motivatsiooni, ma jään ellu, ma saan hakkama.

Viimased meetrid mööduvad justkui joostes. Kust tuli selline superpower?

Motivatsiooni leidmine maratoniefektist

Ligi 10 aastat hiljem, pärast tutvumist Harvardi ülikooli professori Shawn Achori uuringutega, tean, et sellist motivatsiooni leidmise nähtust tuntakse kui maratoniefekti.

Kuuldes finiši lähedusest, tunneb inimene pääsemise lootust, võimast positiivset seisundit, mille taga on omakorda aju, mis pritsib vereringesse portsu endorfiine ja teisi kemikaale, mis annavad jooksjale viimase lõigu läbimiseks dopingulaadse jõu.

Hetk, mil aju usub, et edu ükskõik millise eesmärgi saavutamisel ei ole enam mitte lihtsalt umbmäärane võimalus, vaid kindel ja garanteeritud reaalsus, eritab ta organismi dopingutaolisi kemikaale, mis annavad inimesele ootamatu jõu ja motivatsiooni.

Usun, et absoluutselt kõik on sellist sisemist energiasüsti kogenud: pikk töönädal hakkab lõppema ja korraga tekib motivatsioon, mis muidu oli raugenud; sa oled oodanud kallimaga kohtumist ja hetk enne tema saabumist täitud energiaga.

Või jõudes raamatu lõppu, hakkame kiiremini lugema.

Samuti hakkavad inimesed telefonikõne lõppedes omavahel kiiremini rääkima.

Harvardi teadlane Shawn Achor, kes seda teemat süvitsi uurib, väidab oma raamatus “Before Happiness: 5 Actionable Strategies to Create a Positive Path to Success”, et inimene on suuteline sarnast jõudu, energiat, fookust ja motivatsiooni esile kutsuma mitte ainult siis, kui “taldrik hakkab tühjaks saama” ja maraton lõppema, vaid absoluutselt igas teekonna punktis, sõltumata sellest, kui palju tal veel eesmärgini minna on.

Kogu asja idee seisneb kahes avastuses:

1) mida lähemal me eesmärgile oleme, seda kiiremini selle suunas liigume;
2) tegelikkuses ei ole vahet, kui lähedal me eesmärgile oleme. Loeb hoopis see, kui lähedal meie aju arvab, et me oleme.

Jätka artikli lugemist allpool…

Muutes seda, kui lähedal me arvame end eesmärgile olevat, määrame ära, kui kiiresti me tegelikult sinna jõuame.

Tundub, et intuitiivselt teab seda põhimõtet ka Elon Musk, keda tuntakse uskumatult ja esmapilgul ebarealistlikult ambitsioonikate tähtaegade järgi.

Isegi kui Tesla või SpaceX ei ole oma eesmärke tähtajaks saavutanud, on usk eesmärkide lähedusse tekitanud nendes ettevõtetes erakordselt kõrge produktiivsuse.

Iga kord, kui seame endale sihi – olgu see müügieesmärk, projekt, millel on konkreetne tähtaeg, või ükskõik milline muu isiklik, sportlik või tööalane eesmärk – teeb aju alati kolm paradoksaalset järeldust:

1) KAUGUS: mida lähemal on aju arvates eesmärk, seda kiiremini hakkab inimene tegutsema.

2) KINDLUS: mida tõenäolisemaks aju eesmärgi saavutamist peab, seda kindlamini inimene selle ära teeb.

3) KERGUS: mida kergemaks aju eesmärgi saavutamist hindab, seda rohkem on inimesel selle saavutamiseks jõudu.

Need kolm eesmärgi saavutamisega seotud motivatsioonielementi ei põhine ainult objektiivsetel faktidel, vaid ka inimese subjektiivsel hinnangul.

Kui näiteks müügiinimene ei ole just selgeltnägija, ei saa ta kunagi päriselt teada, mitu müügikõnet peab ta eesmärgi saavutamiseks tegema või kui raske saab olema konkreetsete klientide veenmine.

Kuid see, kas ja kui kiiresti ta oma eesmärgi saavutab, sõltub sellest, kuidas ta ennast motiveerib. Millist lugu ta endale teadlikult (või mitteteadlikult) eesmärkide kerguse, kindluse ja kauguse kohta räägib.

Mis omakorda määrab selle, millise motivatsiooniga ta oma müügikõnesid teeb.

Motivatsiooni paradoksid

Absoluutselt kõik seavad endale sihte ja unistusi, nii optimistid kui pessimistid.

Vahe on lihtsalt selles, et optimistid loovad endale läbi tõlgenduse seisundi, mis kiirendab eesmärkide saavutamist, kuid pessimistid näevad juba eos raskusi ning loobuvad.

Uurime seda lähemalt.

ESIMENE MOTIVATSIOONI PARADOKS: mida lähemal arvab inimene eesmärgi olevat, seda kiiremini ta selleni jõuab.

2006. aastal tegi grupp uurijaid Columbia Ülikoolist (täpsemini Columbia University Graduate School of Business) rea eriti põnevaid katseid, mille eesmärk oli teada saada, kas ja kuidas kehtib see printsiip äris.

Kohvikuketi klientidele jagati kaarte, millele pärast iga ostu sooritamist märgiti tempel. Kümnenda ostu täitumisel teenisid kliendid välja tasuta joogi. Uurijate soov oli mõista, kas inimeste tarbimine kiireneb, kui nad hakkavad oma tasuta joogile lähenema.

Ja nii juhtuski. Mida lähemal oldi tasuta joogile, seda sagedasemaks kohviku külastamine muutus.

Uurijad otsustasid katset korrata, kuid teisel korral jagasid nad kliendid kahte gruppi.

Esimene grupp said täpselt samasuguse kaardi: osta kümme jooki, saad ühe joogi tasuta. Teine grupp sai kaardi, kus oli kiri: osta 12 kohvi ja saad ühe tasuta, kuid 2 ruudukest oli juba ette tembeldatud.

Mõlemal juhul pidi inimene ostma 10 jooki – eesmärgini oli sama pikk vahemaa, kuid grupp 2 omas ideelist edumaad.

Seega, grupp 2 nägi, et juba alguses on neil läbitud üks kuuendik teekonnast, kuid grupp 1 polnud isegi veel alustanud.

Kui sa kuuluksid esimesse gruppi, siis esimene kohv viiks su eesmärgile lähemale vaid kümnendiku teekonnast ehk 10%.

Kui sa oleksid aga teises grupis, siis tähendaks esimene kohv, et sul on neljandik teekonnast (25%) juba läbitud.

Kuidas see mõjutas katse tulemusi?

Inimesed, kes olid teises grupis ja kellele tundus eesmärk lähemal olevat, tarbisid kohvi ja kogusid templeid kiiremini kui need, kes olid grupis nr 1. Nende motivatsioon suurenes.

Kohvikuketi katse näitab hästi, kuidas kõik saaksid oma eesmärke nii individuaalsel kui meeskondlikul tasandil efektiivsemalt sõnastada.

Kuidas saada motivatsiooni kvartali eesmärkidest?

Kuidas saada motivatsiooni ja energiat perioodilistest eesmärkidest?

Seades näiteks uue kvartali müügieesmärke, ärge alustage nullist, vaid lisage sellele eelmise kvartali viimase nädala tulemus. Isegi kui eesmärk on müüa 10 000 euro eest, siis tõstke eesmärk 11 000-le, kuid hoidke silme ees info, et 1000 eurot on juba müüdud.

Reaalne nõutav müügimaht on endiselt sama, kuid tõenäosus, et meeskond tegutseb efektiivsemalt, kasvab.

TEINE MOTIVATSIOONI PARADOKS: mida suuremaks hindab aju tõenäosust eesmärk saavutada, seda suurema tõenäosusega me selle ka saavutame.

Selle idee üks paremaid tõestusi pärineb golfist. 2012. aastal ajakirjas Psyhological Science avaldatud uuringus^⁠1 paluti golfimängijatel tabada auku 1,7 meetri kauguselt. Katse nõks peitus selles, et videoprojektori abil kuvati augu ümber veel kuus ringi.

Küsimus: kumb keskmistest ringidest joonisel on suurem?

Vastus: mitte kumbki, ringid on täpselt ühesuurused.

Tegemist on Ebbinghaus’i illusiooniga, kus keskmine ring tundub enamikele inimestele suurem, kui seda ümbritsevad ringid on väikesed. Uurijad tahtsid teada, kas illusioon mõjutaks ka mängijate tulemusi.

Mängijad teadsid, et augu suurus on sama, kuid sellest hoolimata tabasid nad seda oluliselt vähem, kui auku ümbritsesid suured ringid, ja rohkem, kui augu ümber olid väikesed ringid.

See on üks esimesi uuringuid, mille käigus õnnestus uurijatel demonstreerida, et mida kindlamaks aju edu hindab, seda parem on sooritus.

Mida teha, kui puudub motivatsioon?

Hetkel, kui puudub motivatsioon, on suur roll oma eduvõimaluse tajumisel.

Oletame, et vaevled projekti kallal, mille ülemus sulle viimasel hetkel ette söötis. Esialgu võib tõenäosus, et sa ülesandega tähtajaks valmis saad, tunduda olematu. Ja mida ebakindlamaks aju eesmärgi saavutamist hindab, seda vähem on sul ka mentaalset ressurssi oma eesmärgini jõudmiseks.

Soovitus oleks sellisel hetkel meelde tuletada kõiki kordi, kui oled minevikus keerukate ülesannetega toime tulnud ja seda veelgi väiksema ajaga. Enamik on unustanud, et koolis oli meil tihti vaja teha lühikese aja jooksul mitu mahukat uurimust ja me saime sellega aastast aastasse alati hakkama.

Sellele mõeldes suureneb tõenäosus, et ajule hakkab korraga tunduma, et praegune ülesanne ei olegi ehk nii raske, ning mida kindlam on sinu aju, et saab mineviku näitel asjaga hakkama, seda kindlamalt see ka juhtub. Motivatsioon tõuseb.

Kuidas ennast motiveerida?

Enese motiveerimisel on lihtne ja universaalne põhimõte.

Mida lihtsama me arvame ülesande olevat, seda paremini me selle sooritame

Pong on Atari poolt loodud mäng, mida on ilmselt mänginud iga eestlane. Ühtlasi on tegemist esimese mänguga ajaloos, mis tõestas, et videomängude pealt on võimalik raha teenida.

Pong käivitas n-ö mängude revolutsiooni ja viis kõikide teiste mängude – sh Tetrise – loomiseni. Sisult on tegemist äärmiselt lihtsa mänguga, kus tennisele sarnaselt liigub ekraani vasaku ja parema serva vahet pall, mida on vaja üles-alla liikuvate “reketitega” tabada.

Mida kiiremini pall liigub, seda raskem on talle pihta saada.

Aastal 2010 tegid uurijad Jessica Witt ja Mila Sugovic katse^⁠2, mille käigus jagati grupp mängijaid kaheks. Üks grupp pidi mängima normaalse “reketiga”, kuid teine grupp sai mängida reketiga, mis oli venitatud suuremaks.

Palli liikumise kiirus oli mõlemal grupil sama. Huvitav on see, et suurema reketiga mängijatele tundus, et pall liikus palju aeglasemalt, kui neile, kelle reket oli tavaline. Teisisõnu: mängija oletus palli liikumise kiirusest sõltus sellest, kas nad pidasid ülesannet juba alguses raskeks või lihtsaks.

Mis on loo point?

Olles silmitsi ükskõik milliste väljakutsetega – mõni pooleli olev projekt, keeruline ülemus või käibe kasvatamine majanduslanguse ajal – kui sulle peaks tunduma, et sinu võime selle kõigega toime tulla on väike (sinu reket on pisike), hakkab sulle tunduma, et asjad toimuvad liiga kiiresti ja sa ei jõua väljakutsetega toime tulla. Sinu sisemine motivatsioon kaob.

Kuid kui suudad näha oma reketit – võimet olukorraga toime tulla – võimalikult suurena, siis tundub ajule, et asjad juhtuvad kiirusega, millega sa oled võimeline hakkama saama. Sisemine motivatsioon taastub.

Üks võimalus, mida olen ise korduvalt keset raskeid olukordi kasutanud, on kirjutada üles kõik põhjused, miks ma peaksin raske olukorraga toime tulema, ja märkida üles ka kõik oma ressursid, sh mineviku edukogemused, mis võivad mind aidata.

See kõik on oluline, sest kolmas paradoks ütleb, et mida kindlamad me oma edus oleme, seda suurema tõenäosusega me selle saavutame.

KOLMAS MOTIVATSIOONI PARADOKS: mida kergemaks aju eesmärgi saavutamist hindab, seda rohkem jõudu meil selle saavutamiseks on.

On oluline luua endas seisund, kus meie ajule tunduvad asjad lihtsad. Vastasel juhul arvab aju, et eesmärgi saavutamine võtab liialt palju energiat, ning me anname oluliselt kergemini alla.

Kui tegeleme asjadega, mida me hästi oskame, ei ole meil probleemi töötada terve päev ilma eriliselt väsimata.

Kui puudub motivatsioon

Iga kord, kui puudub motivatsioon, kui peame tulema toime olukordade või ülesannetega, mille suhtes ei ole meil oskusi, andeid või varasemat kogemust, võib pool tundi uudses olukorras tunduda raskemana kui mitu päeva harjumuspärast tööd.

Miks?

Mentaalset koormatust ja motivatsiooni reguleerib glükoos. See on aju kütus ja mida keerulisem ülesanne, seda rohkem glükoosi vaja läheb.

Just nagu pärast füüsilist treeningut võib viiendale korrusele minek tunduda maratonile sarnase katsumusena, võib muidu lihtne ülesanne – nagu e-kirjale vastamine või dokumendile pealkirja mõtlemine – tunduda lootusetult raskena, kui oleme selle tegemise hetkeks mentaalselt väsinud.

Just nagu ei ole mõistlik kohe pärast jõusaalis käiku minna sõbrale appi kolima, ei ole mõistlik teha kõige tähtsamat tööd vahetult pärast emotsionaalselt ja mentaalselt kurnavat ülesannet.

(Kui ma oleksin seda kõike teadnud, siis ehk oleksin osanud arvestada, et pärast 35 kilomeetrist päevarännakut ei ole sama pika öömatka ette võtmine mõistlik tegu).

Kui edu sõltub sellest, kas me tajume asju kerge või raskena, siis mängib asjade õnnestumises tähtsat rolli tegelikult see, kui puhanud aju on.

Tee tähtsamaid asju päeva esimeses pooles

Kõige olulisem on meeles pidada, et suurim motivatsiooni pidur on alati inimese enda subjektiivne hinnang asjade keerukusele. Kui miski meid väga väsitab, on tõenäoline, et 50% jõudu võtab ära hädaldamine, mis meie peas sel ajal käib.

Kuid häda hulk sõltub omakorda otseselt sellest, kui puhanud me oleme.

Just sel põhjusel on psühholoogide soovitus teha kõige prioriteetsemad ülesanded ära päeva esimeses pooles.

Samuti ei ole hea leppida kokku kahte olulist kohtumist teineteise järel või planeerida kalendrisse mitut vaimu koormavat ülesannet üksteise otsa.

Päeval, mil pead tegelema raporti lõpetamisega, ei ole tark süüa lõunat probleemse kolleegiga. Või kui sind ootab ees kohtumine, mis nõuab tähelepanu ja fookust, ei ole kasulik enne seda oma lõputööle sissejuhatust kirjutada.

Loo endale igapäevarutiinid

Teine võimalus lihtsuse suurendamiseks on rutiinide loomine. Kõik funktsioonid, mida on nii tööl kui kodus võimalik muuta rutiinseks, tuleb selliseks ka teha. Mida vähem vaevad oma pead pisiasjadega, seda rohkem on sul energiat (glükoosi), et mõelda kõigele, mis on tegelikult oluline, ning tähtsad asjad tunduvad niimoodi lihtsamad ära teha.

Seetõttu on psühholoogide soovitus luua endale rutiinid ning mitte kulutada mentaalset ressursi sellele, et otsustada, mida ja millal sa sööd, millal lähed trenni, millal teed pausi jne. Ei ole tark kulutada ressurssi kaalumisele, kas süüa täna hommikul putru või mune.

Iga otsus kulutab energiat, mille varud on piiratud.

Planeeri väikesi pause mõtete väljalülitamiseks

Rohkem kui pooled töötajatest kogevad väsimust, mis on seotud stressi, frustratsiooni või ärevusega nende töökohas. Töötajad, kes tegelevad inimeste ja nende turvalisusega – näiteks lennujaama turvatöötajad või meditsiinis töötavad inimesed – kogevad kognitiivset väsimust isegi rohkem, ning see kujutab otsest ohtu meie elule ja tervisele.

Üks Kesk-Florida Ülikooli uurimisgrupp eesotsas kognitiivse psühholoogia doktorandi Michael Ruppiga otsustas 66 inimese peal testida, kas viie minuti pikkuse puhkepausi ajal nutitelefonis või tahvelarvutis mängude mängimine vähendab tööstressi või mitte. Katses osalenud inimesed mängisid a) mängu nimega Sushi Cat, b) osalesid juhendatud mõttepuhkuse harjutuses või c) istusid vaikselt ilma arvuti või telefonita.

Samal ajal mõõdeti nende stressitaset, tuju jm kognitiivseid omadusi. Artiklis, mis avaldati ajakirjas Human Factors, tõid katse läbiviijad välja, et inimesed, kes istusid vaikselt, ei suutnud töömõtteid unustada ning kogesid muretsemist.

Inimesed, kes tegid juhendatud lõõgastavat mõtteharjutust, kogesid stressi vähenemist, kuid ainult see grupp, kes mängis mänge, sai kindlalt öelda, et nad tundsid end pärast puhkepausi ja mängu mängimist paremini.

Michael Rupp kommenteeris katse tulemusi väitega, et ehkki inimesed arvavad, et jõuga asjade ärategemisest on kasu ja me jõuame niimoodi rohkem, on tegelikult tõsi see, et väikeste pauside võtmine ja enda täiesti teisele teemale lülitamine on efektiivsem.

Me peaksime päevakavasse teadlikult lühikesi pause planeerima ning tegema nende ajal tegevusi, mis meid töömõtetelt eemale viivad ja n-ö uuesti laevad.

Jätka artikli lugemist allpool…

Eesmärgi osadeks jagamine aitab saada motivatsiooni

Kolmas võimalus lihtsuse tunde loomiseks on eesmärgi tükkideks jagamine.

Kui motivatsioon tegutseda sõltub otseselt sellest, kui lihtsaks või raskeks aju asju hindab, mitte sellest, kui lihtsad või rasked nad tegelikult on, siis võib juhtuda, et kui mõni ülesanne on muutunud sinu jaoks liigselt koormavaks, kirjeldad sa seda endale raskemana, kui see tegelikult on.

Magistriõppe tudeng Mart, kes on ühtlasi Eesti populaarseima kohvikute keti juht, otsustab, et lõputöö edukus sõltub sellest, et ta töötab läbi 20 valdkonnaspetsiifilist raamatut, millest saadaval infol on väärtus ka tema ettevõtte arengule.

Kui ta on kõik raamatud kokku kogunud ja näinud, kui suur hunnik neid tema laual on, asendub esialgne entusiasm meeleheitega. Mardi niigi äärest ääreni täis oleva graafiku juures tundub asi juba ette lootusetu. Iga kord, kui ta plaanib võtta õhtupooliku lugemiseks, läheb tööl kauem või juhtub mõni eraeluline asi. Nädalad mööduvad ning Mart ei ole isegi alustanud. Ahastus kasvab.

Äkki tekib Mardil idee liita raamatutes olevad leheküljed kokku. Ta saab 3600 lehekülge. Mart teab, et tal on lugemiseks 18 kuud, ja ta saab lugeda iga kuu vähemalt 25 päeval.

Kiire arvutus näitab, et ta peab lugema kaheksa lehekülge päevas. Korraga on Mardi aju jaoks ületamatu mägi muutunud jõukohaseks ülesandeks ning Mart avastab endas jõu ja fookuse, mis on eesmärgi täitmiseks vajalik.

Eesmärk ei ole enam 20 lõputut raamatut, vaid selge ja teostatav kaheksa lehekülge päevas.

Loo point seisneb selles, et võetud eesmärk peab ajule tunduma KERGE, mitte raske. Vastupidine kehtib samamoodi: kui aju usub, et eesmärgi saavutamine on raske, jääb inimesele eesmärgi saavutamiseks vähem jõudu.

Mõnikord kulutab mõtlemine sellest, kui palju energiat on vaja eesmärgi täitmiseks kulutada, rohkem energiat, kui asi ise.

Kokkuvõtteks

Motivatsiooni leidmine on seega piltlikult öeldes aju ära petmine ja see on palju lihtsam, kui esialgu tundub. Jaga eesmärk väiksemateks osadeks, usu, et eesmärgi täitmine on lihtne ja juba päris lähedal, ning kõik laabub iseenesest.

__________

¹ J. K. Witt, S. A. Linkenauger, and D. R. Proffitt, “Get Me Out of This Slump! Visual Illusions Improve Sports Performance,” Psychological Science 23 (2012): 397– 99.

² J. K. Witt and M. Sugovic, “Performance and Ease Influence Perceived Speed,” Perception 39 (2010): 1341– 53.

Kas leidsid artiklist väärtuslikku? Jaga seda!